"Ma ei ole iialgi tulnud tööle vastumeelselt. Apteek on ikka minu jaoks väga oluline koht - see on mu teine kodu," ütles Aime Tolga, kelle sõnul pole olnud raske üht tööd nii kaua armastada. "See pole olnud üldse raske, sest kui sa oma eriala õigesti valid, siis armastus oli, on ja jääb. On oluline armastada oma tööd, tuleb armastada kõike ümbritsevat, nii loodust kui inimesi, oma lähedasi. Ja muidugi tuleb osata armastada ka ennast."
Aime Tolga pere tuli 1948. aastal Jõgevamaalt Ida-Virumaale Kukrusele küüditamise eest pakku. Siit siirdus tänane ordenisaaja ülikooli, kust tuli Kohtla-Järve apteeki tööle ja sinna on jäänud senini. "Ma tulin tänutundest tagasi, sest omal ajal ju Ida-Virumaa kaitses ja hoidis meid," ütles Aime Tolga.
Proviisor nentis, et nii mõnelgi apteegi külastajal on rohu ostmisest olulisem suhtlemine. "Inimesed tulevad nii lihtsalt rääkima kui ka nõu küsima ja oma küsimustele vastuseid otsima. Eks abi küsitakse ka telefoni teel ning on ka neid tundmatuid, kes on välja uurinud mu telefoni ja keda ma pole silmas silma näinud, kuid kellele olen distantsilt nõu andnud. Ega mul kahju pole," sõnas proviisor.
Teade aurahast tuli talle hommikul ootamatult ajal, kui ta oma töölaua taga kassat kokku luges. "Sugulane helistas ja ütles, et ta oli teenetemärgist Postimehest lugenud. Ma olin siis tööl ja olen ka nüüd ning ei osanud mingitest aurahadest unistadagi," tunnistas Aime Tolga. "Eks auraha on muidugi oluline, aga ega see mind ei muuda. Ma olen ikka selline, nagu ma olen."
Eesti Proviisorapteekide Liit soovib Aime Tolgale Palju Õnne!Allikas: err.ee