Sotsiaalministeerium annab teada, et Riigikogu võttis 30.mail vastu toodete ja teenuste ligipääsetavuse
seaduse, millega on eesmärk muuta enam kui 150 000 inimese igapäevaelu
lihtsamaks.
"Toodete ja teenuste ligipääsetavuse seadus on suur samm edasi, et meie elukeskkond arvestaks rohkem nägemis- või kuulmispuudega, ratastoolis, motoorikahäiretega või mistahes muu piiratud funktsionaalse võimekusega inimestega,“ ütles sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. „Ligipääsetavus tähendab, et kogu elanikkond on elu- ja infokeskkonda kaasatud ning kõigile on loodud võrdsed võimalused ühiskonnas osalemiseks. Avaliku ruumi, hoone, veebilehe, teenuse või muu loomisel tasub kohe alguses läbi mõelda, kuidas seda saavad kasutada kõik inimesed.“
- Eestis on üle 150 000 eri raskusastme ja puudeliigiga inimest. Üle 65-aastaste inimeste osakaal Eesti rahvastikus oli 2021. aasta osakaal 20% ning kasvab prognooside kohaselt 2050. aastaks juba kolmandikuni.
Toodetele ja teenustele ligipääsetavuse seadusega reguleeritakse kokkuvõtlikult arvutite riistvara- ja operatsioonisüsteemide, makseterminalide, iseteenindusterminalide, interaktiivse andmetöötlusvõimsusega terminalseadmete ning e-lugerite ligipääsetavust. Veel reguleeritakse eelnõuga elektroonilise side teenuste (sh hädaabiühenduse teenuse), audiovisuaalmeedia teenustele ligipääsu võimaldavate teenuste, transporditeenuste, tarbijale suunatud pangandus- ja finantsteenuste, e-raamatute ning e-kaubanduse teenuste ligipääsetavust.
Nõuded hakkavad kehtima alates 2025.a 28. juunist, mis tähendab, et parimate tehniliste lahenduste leidmiseks on kolm aastat.
Ligipääsetavuse direktiivi ülevõtmisel on koostööd teinud viis ministeeriumi: majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, rahandusministeerium, siseministeerium, kultuuriministeerium ja sotsiaalministeerium. Seaduseelnõuga võetakse üle EL ligipääsetavuse direktiiv.
Direktiivi nõuetega ühtlustatakse ligipääsetavusega seotud regulatsiooni ELi siseturul. Sellest saavad tarbijate kõrval kasu ka ettevõtjad, kes saavad tooteid ja teenuseid EL-is hõlpsamini piiriüleselt pakkuda, vältides vajadust kohandada neid erinevate liikmesriikide eeskirjadega.