Juulis ilmus ehmatav uudis, et Tartu Ülikooli proviisoriõppesse võetakse vastu ainult kolm üliõpilast. Nüüdseks on esimene ehmatus üle läinud ja ülikool avab gümnaasiumilõpetajatele sügisel täiendõppekursuse, mis loodetavasti täidab tekkida ähvardanud tühiku. Eesti tervishoiu jätkusuutlikkuse jaoks on see ülioluline samm.
Apteekriõpe on olnud populaarne, mullu võeti Tartu Ülikooli vastu lausa 40 proviisoritudengit. Sellel on ka kindlad põhjused. Vajadus apteekrite järele ei kao kunagi. Tegemist on ametiga, mille juured Eestis ulatuvad aastasse 1422, mil esmakordselt mainiti Tallinna Raeapteeki. Muide, tegemist on Euroopa vanima järjepanu samas kohas tegutseva apteegiga. Juba Jeanne d'Arci kaasaega ulatuv traditsioon kinnitab, et olgu olud ja riigikord millised tahes, apteekrite abi vajatakse alati.
Kuigi mõned tegevused apteegis on Melchiori aegadest jäänud samaks, on apteekriamet väga palju muutunud ja pidevas arengus. Apteeker on tervishoiutöötaja, kes aitab inimest kergemate tervisemurede korral ning väljastab ravimi koos teabega, mida peab ravimi kasutamisel arvestama.
Koroonakriisi aastad on näidanud, et apteeker on inimesele sageli esimene kontakt tervishoius, kergesti kättesaadav, pädev ja usaldusväärne. Ravimite väljastamisele ja nõustamisele lisaks hakkavad mitmed esmatasandi tervishoiuteenused üha rohkem liikuma apteekidesse.
Juba praegu mõõdavad apteekrid tervisenäitajaid, annavad nõu, kuidas muuta elustiili tervislikumaks; aitavad suitsetamisest loobuda. Apteegis saab vaktsineerida puukentsefaliidi, gripi ja koroona vastu. Mõistlik ressursikasutus ja ülesannete ümberjaotus tulevikus ainult hoogustub, muutes apteekri järjest olulisemaks nurgakiviks kogu tervishoiusüsteemis.
Eestis on palju erialasid, kus on terav puudus oskustööjõust või on töötajad juba väga eakad ning piisavat järelkasvu ei paista. Puudus on õpetajatest, arstidest, medõedest ja kahjuks ka proviisoritest. Eesti apteekritest üle poole on üle 50 aasta vanad ja kümne aasta pärast sätivad ära pensionile. Juba praegu ei jätku kõikjale apteekreid. Ühest küljest teeb see murelikuks, aga teisalt annab noorele inimesele kindlust, et pärast lõpetamist ta ripakile ei jää.Proviisoriõppes ei ole probleem olnud väheses huvis, vaid suures väljalangevuses. Sellel on mitu põhjust. Esmajoones kindlasti see, et õppima asujate ettekujutus apteekri tööst ei ole päris õige. Selleks, et patsienti nõustada, on vajalik põhjalikult tunda ravimeid, teada kuidas need toimivad, millised on riskid. Tegemist ei ole müüjaametiga, vaid palju enamaga. Hea suhtlusoskus ja empaatiavõime käivad selle erialaga kaasas samuti nagu keemiaõpingud.
Ilmselt aitaks kaasa ka 3+2 õppe rakendamine apteekritele. Praegu on õpingute kestus viis aastat ilma vaheetappideta. Kolme aastaga omandaks üliõpilane farmatseudi kutse ja saaks minna apteeki tööle. Õppides veel kaks aastat, saaks kätte juba proviisorikutse ja koos sellega õiguse apteeki omada ja juhtida, õppida edasi kliiniliseks proviisoriks või hakata teadust tegema.
Aga peamine, apteekrite õpetamise jätkamine ülikoolis on kõige kindlam kindlustuspoliis kvaliteetse tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkusele Eestis.